Tuesday, April 10, 2018

Tule turvalisust looma - leia omale sobiv töökoht

Politsei- ja Piirivalveametis kui Eesti suurimas avaliku sektori organisatsioonis on võimalik tööd teha peaaegu igas valdkonnas - politseis tehakse kokku üle 500 erineva töö ja me vajame pidevalt värskeid abikäsi.

Kõik vabad ametikohad on leitavad meie kodulehelt


Politseiametniku ametikohale kandideerimisel on oluline, et Sul on politsei või piirivalve eriala kutseharidus või kõrgharidus. Kui Sul on olemas mõne muu eriala kõrgharidus, siis tagame Sulle politseitööks vajaliku väljaõppe töö kõrvalt.


Friday, March 9, 2018

"Menetleja-klienditeenindaja töö on inimesele, kellele meeldib suhelda ning kes oskab jääda kannatlikuks," arvab Reet Sirkel.



 
Menetleja-klienditeenindaja Reet Sirkel. Foto: Reelika Riimand

Reet Sirkel on olnud menetleja-klienditeenindaja pea kuus aastat, alates 2015. aastast töötab ta Tammsaare teeninduses. Alguses juhendas Reet teenindussaalis kliente järjekorranumbrite võtmisel ja fotoboksis fotode tegemisel. Edasi tegeles Reet dokumentide väljastamise ja dokumendi taotluste vastu võtmisega. Täna tegeleb ta elamisloa taotluste ja viisa taotluste vastu võtmisega.



Reeda sõnul on kõige suurem väljakutse selle töö juures klientide rohkus. „Sageli teenindame ühes päevas mitukümmend klienti. See töö sobib inimestele, kellele meeldib suhelda. Selle töö tegemise eeldus on ka oskus olukorrast sõltumata säilitada rahu, kannatlikkust ning positiivset meelt. Väga oluline on ka keelteoskus. Lisaks eesti keelele tulevad kasuks nii vene kui ka inglise keel, sest kliente on erinevatest rahvustest.“



Reeda sõnul on kandev roll toetaval kollektiivil, kellega koos ka kõige raskem päev seljatada. „Tammsaare teeninduse meeskond on ülimalt kokkuhoidev. Oleme ühe asja eest väljas ja tuleme üksteisele appi ka kõige keerulisemates olukordades.“



Kui töö on intensiivne, aitab Reeda sõnul oskus puhata. Tallinna Ülikooli  Haapsalu Kolledzis käsitöö tehnoloogia ja tootedisaini õppiv Reet võtab selleks appi oma hobi – käsitöö. „Koon ja heegeldan, meisterdan koos lapsega õnnitluskaarte ja mänguasju ning mõtlen häid mõtted.“ Käsitöö läheb kingiks sõpradele ja ka heategevuseks toetamaks lapsi ning suurperesid.



„Töö ei ole kerge, aga see eest väga huvitav ja arendav,“ kinnitab Reet ja kutsub meeskonnaga liituma uusi tegusaid inimesi. 

Wednesday, February 28, 2018

Meelis Juhandi - sündinud piirkonnapolitseinikuks




Meelis Juhandi. Foto: Kaupo Kikkas
Meelis, sulle anti 21. veebruaril Narvas üle Kotkaristi hõberist. Kuidas sa teada said, et oled sellise tunnustuse pälvinud ja millised olid su esimesed emotsioonid?
Autos sõidu ajal, sõitsin just Hiiumaale koolitust läbi viima. Enne praamile jõudmist helistas prefekt. Ma ei saanud kohe arugi, mis see üldse on. Pärast seda kõnet helistasin kohe Rainerile (Kuressaare politseijaoskonna juhile) ja küsisin, et misasja sa nüüd teinud oled. Praamil olles tabas mind telefonikõnede laviin. Emotsioon jõudis kohale alles hiljem, see oli ehe ja lahe. Väga mõnus!


Kas sa oskad arvata, miks sa sellise tunnustuse pälvisid?
Ilmselt sellele ühest vastust ei ole. Mulle tundub, et üks põhjus on see, et ma seda tööd üldse kunagi tegema hakkasin. Olen saanud teha täpselt seda tööd, mis mulle meeldib. Olen ühte asja pikalt teinud ja sinna panustanud. Ka ühiskondlikult olen olnud suhteliselt aktiivne, suhelnud kogukonnaga ja kaasanud erinevaid osapooli. Tundub, et seda on märgatud.

Kuidas sa üldse politseitööni jõudsid?
Kui ma 1989. aastal keskkooli lõpetasin, siis oli vaja otsustada, mida ma tegema hakkan. Esialgu tahtsin minna Tallinnasse elektrikuks õppima, aga ei saanud sisse, matemaatika oli mul nõrk. Mu onu, Vladimir Juhandi, töötas miilitsas ja tema ütles, et nonii, nüüd lähed miilitsakooli. Vastasin talle, et sinna ei lähe ma mitte mingil juhul ja 1989. aasta sügisel läksin hoopis sõjaväkke. Mingil ajal saatis ema mulle foto, et nüüd on loodud politsei. Mäletan, et siis ma küll mõtlesin: „Oh, miilitsasse ma ei tahtnud minna, aga politsei on küll lahe." 1991. aastal tulin sõjaväest ja ega sealt tulles mingit erilist sihti silme ees olnud. Onu, kes nüüd töötas edasi juba politseis, võttis mul põhimõtteliselt käest kinni, viis sekretäri juurde ja ütles: „Näe, temast saab nüüd politseinik." 1992. aastal läksingi Paikuse politseikooli.

Missugustel ametikohtadel politseis tööd teinud oled?
Alustasin korrapidaja-autojuhina. Oli eraldi liiklusüksus ja mina teenindasin väljakutseid, mis tulid numbrile 02. Seda tööd jõudsin teha umbes aastajagu, kui 1993. aastal pakuti mulle tööd piirkonnapolitseinikuna. Sel ajal oli meil Saaremaal umbes 15-16 valda ja igal vallal oli oma piirkonnapolitseinik. Mina elasin tol ajal Kaarma vallas ja sinna saingi. See oli huvitav aeg, kõik oli piirkonnapolitseiniku lahendada: kuritööd, vargused ja nii edasi. Ja tegelikult sealt edasi olengi põhimõtteliselt piirkonnapolitseiniku tööd teinud. Vahepeal sai küll viis aastat patrullitalituse juhi tööd tehtud, kuid seda tegin siis lisaks piirkonnapolitseiniku tööle. Nii et hinges ja südames olengi piirkonnapolitseinik.

Olen läbinud ka õpetaja algkursuse ja lisaks igapäevasele politseitööle umbes kaheksa aastat õpetanud Orissaare gümnaasiumis riigikaitsealast valikainet. Selle laiem eesmärk on ikka see, et noored tuleksid õppima politseinikuks. See meeldib mulle väga, õpetamine on andnud mulle laiema silmaringi ja palju uusi kogemusi. Olen isegi mõelnud, et kui ma enam politseis olla ei taha, siis võib-olla võikski õpetajana töötada.

Mis sulle selle töö juures kõige rohkem meeldib?
See töö ei ole üksluine. Rutiin mulle väga ei istu. Mulle meeldib, et hommikul tööle tulles ei tea ma kunagi ette, millega ma täna kokku puutun. Kui ma patrullis olin, siis inimesed tahtsid, et annaksin neile juhendi ette, et kuidas see töö käib. Aga ma ei teinud seda, sest igaüks peab oma peaga mõtlema, mida, miks ja kuidas ta teeb.

Selle töö juures on mul palju otsustusvabadust, kuid see vabadus võrdub ka vastutusega. Pean alati mõtlema, et kõik, mida ma teen, jätab märgi maha. Politseinik tahan ma olla sellepärast, et mulle meeldib, kui asjad on korras. Ma pole mingi pedant, aga mulle meeldib, kui inimesed saavad riigi toimimisest ja reeglitest aru. See on rägastik, kus on raske orienteeruda, aga minule meeldibki seda inimestele selgitada. Ma tahan murda seda müüti, et me ei pea ootama, millal keegi sisse astub ja abi palub, vaid me saame ka ise minna. Ma tahaksin inimeste mõtteid selles osas muuta nii palju kui ma saan.

Politseinikuks olemine on ikkagi sisemine põlemine. Vaatan praegu oma poega, kes on praegu ka abipolitseinik. Ta muudkui tahab seda teha ega jõua ära oodata, millal saab jälle patrulli minna. Minul seda polnud, aga temal on. See on see põlemine. Südame teeb soojaks, et mul poeg on kaasa tulnud ilma, et ma oleksin teda selleks sundinud.

Oled ikka väga pikalt seda tööd teinud. Kuidas on politseiniku töö läbi aastate muutunud? Millise hinnangu arengutele annad?
Piirkonnapolitseiniku vaates on aastaid räägitud sellest, et piirkonnapolitseinik peaks olema see, kes ta praegu on. 2014. aastani ei suudetud seda teha. Räägiti küll, et ta peaks olema rohkem näoga rahva poole, aga samas oldi kogu aeg karistavad. Minu jaoks on see rahvast eemaldumine. Eelistan rahulikku rääkimist ja asjade selgitamist. Kogu protsess on läinud sinna suunda, kuhu ma olen alati tahtnud, et ta läheks. See oleneb aga nii paljust, riigist ja selle poliitikast üldiselt.

Aga asjal on ka teine külg. Meie avatus on meile endale samal ajal ka komistuskiviks. Oleme väga mõjutatud sellest, mida riik meile ette seab. E-riik, e-residentsus. Kuulutame kõigile, et oleme kõvad e-inimesed. Samas see annab politseiorganisatsioonile nii suure koormuse ja võib-olla me ei suuda ette näha, mida see kõik võib meile kaasa tooma hakata.

Me liigume õiges suunas, aga oleme poliitikast ja välistest teguritest väga mõjutatud. Organisatsiooni vaates oleks stabiilsem, kui poliitikud ei muudaks ega otsustaks kogu aeg ümber. Organisatsiooni sees saaksid inimesed veel rohkem koostööd teha just planeerimise ja juhtimise poole pealt. See on paremaks läinud, on palju häid näiteid, aga juhtimine võiks olla siiski rohkem läbi räägitud.
Räägi mõnest meeldejäävamast juhtumist, millega oled pidanud tegelema.
Mul on olnud ärevaid hetki küll. Kõige rohkem on meelde jäänud üks 2006. aasta jaanuariöö, kui Saaremaal Kärlal ronis 16-aastane tüdruk mobiilimasti otsa ja helistas sealt, et kavatseb alla hüpata. Rääkisin temaga telefoni teel mitu tundi kuni hommikuni. Ma ei mäleta, kuidas ja millest me rääkisime, aga lõpuks tuli ta alla ja sain ta politseiautosse. Sõitsime psühhiaatriaosakonda, kuhu ta mõneks ajaks ka jäi. See oli mu esimene läbirääkija kogemus. See on üks eredamaid mälestusi. Sain selle eest siseminister Kalle Laanetilt isegi diplomi ja Saare maavalitsuselt teeneteplaadi. Kõige enam tunnen heameelt selle üle, et sellel naisel on praegu oma pere, abikaasa ja kolm last.

Üks lugu on veel hästi meeles. Algusaastatel oli vaja kinni pidada viinaärikate punt. Pidasime auto kinni, milles oli hunnik viina ja inimesed jooksid autost majja. Maja piirates hakkas mees aknast välja ronima. See oli olukord, kus ma esimest ja seni ka viimast korda olen võtnud väljaspool lasketiiru välja teenistusrelva ja öelnud: „Seis, politsei, tulistan."

Milliste ühiskondlike ettevõtmistega sa seotud oled?
Kohalik elu hakkas mind huvitama ja paeluma. Kohalikus poliitikas olen kogu aeg sees olnud. Olen olnud Salme valla volikogus ja ühe volikogu koosseisu ajal ka volikogu esimees. Praegu olen kohaliku osavalla volikogus, kus otsustatakse kohaliku elu üle.

Mis sulle Eesti elu juures kõige enam meeldib ja mis häirib?
Üldiselt elu Eestis on super, võrreldes mõne muu riigiga. Siin on väga lihtne asju ajada. Samas on raske see, et kui sa ise hakkaja ei ole, siis võid jääda riigist kaugele. Midagi erilist ei häiri, kuid silma on hakanud see, et me tahame ennast väljapoole näidata paremana kui me tegelikult oleme. Näiteks sotsiaalteemadel räägitakse ilusat juttu, kuidas me hoolime ja teeme kõike. Aga kui sa reaalselt vaatad, kuidas inimesed tegelikult ei saa oma eluga hakkama, siis ikka hakkad mõtlema, et midagi on kusagil nihkes ja puudu. Sotsiaalteenus on liigselt pöördumispõhine. Oodatakse, et inimene tuleb ise abi paluma, selle asemel, et minna seda ise pakkuma.

Oled sa kunagi mõelnud Saaremaalt ära minna?
Olen loomulikult mõtisklenud selle teema üle. Mulle on ka tööd pakutud mandrile, aga kas töö on ainus põhjus, et minna? Ise ma siit siiski eriti kusagile minna ei tahaks. Siin on kõik paigas. Mul on töö ja hobid. Kui ma ära läheksin, siis ma ju lammutaksin selle kõik ära. Minu jaoks on ikkagi oluline see, kust ma pärit olen ja kus on mu juured. Kõige olulisem koht on mu ema sünnikoht, vanaisa ja vanaema talukoht Kotlandi külas, kus olen lapsena palju olnud. Kui ma sinna sõidan, siis juba teel olles hakkan tundma mingisuguseid erilisi lõhnu. Sinna jõudes tekib eriline rahuolu ja tunne, et ma ei taha siit enam kusagile minna. See on tõesti kõige õigem paik, kus olla - nagu ajakski juured maa alla. Aga ka minu praegune kodu on loomulikult hea koht, aga seal on mul oma tunne. Seda ei oskagi sõnadesse panna.

Milline sa lapsena olid?
Ema on öelnud, et olin nagu üks poiss ikka. Tegin üleannetusi. Koolis ma pigem esiplaanil ei olnud. Koolis oli mingil perioodil palju olukordi, kus oldi minu vastu ja pidin proovima enda eest seista. Ma ütleksin, et mul oli pigem keeruline lapsepõlv, aga seda enam ma hindan seda, kuidas ma saan oma lastele pakkuda natuke rohkem, kui mulle endale pakuti.

Millega sa oma vaba aega sisustad?
Mulle meeldib ehitada ja oma kätega palju asju teha. Meeldib palju ka üksi olla, näiteks metsas käia.

1992. aastal jõudsin näitlemise juurde. Sel ajal töötas siin uurija Birgit. Teadsin, et ta käib hobikorras näitlemas. Uurisin, kas tal on mingit rolli pakkuda. Tuli välja, et sügisel on uus tükk tulemas ja nii ma sinna saingi. 1993. aastast nimetan ennast harrastusnäitlejaks. Olen kaasa teinud nii Kuressaare linnateatris kui ka Salme vallateatris. Igal aastal on vähemalt üks etendus ja üks roll.

Läbi teatri jõudsin ka laulmise juurde. 1997. aastal sattusin elama Salmele ja siin tegutses kohalik meesansambel. Sattusin kokku õigete inimestega. Mäletan, et keskkooli minnes tahtsin laulukoori minna, kuid lauluõpetaja ütles: „ Laulukoori sa ei saa, sest sa ei oska laulda." Kui me siis aastaid hiljem meesansambliga „Sõstrad" vilistlaste peole esinema läksime, siis see sama muusikaõpetaja tuli minu juurde ja küsis: „Meelis, kas sa päriselt ka laulad?"

Aga sa oled lisaks sellele veel ju ka õhtujuht?
Jah, 1996. aastal tuli töökaaslane ja ütles, et sõber hakkab abielluma. Pulmavanem oli olemas, aga tahtis kedagi appi. Lõpuks jäi pulma vedamine minu õlgadele ja siis hakkas suust suhu info liikuma, et teen pulmi. Isegi pulmaagentuur otsis mu üles ja tahtis, et hakkaksingi elukutseliseks pulmavanemaks. Seda kõike oleks liiga palju olnud, kuid aeg-ajalt ma teen seda ikka. Mulle meeldib seda teha, selle melu keskel on lahe olla.

Kas sa sporti ka teed?
Kord nädalas mängin sulgpalli, koos naisega käime. Mängisin ka korvpalli, aga sain põlvevigastuse, mis enam mängida ei lase.

Kuidas sa eraelu ja tööelu vahel tasakaalu hoiad?
Tuleb teha seda, mis sulle meeldib. Prioriteedid peavad ikka paigas olema ja teised asjad loksuvad paika. Leian, et asjadel tuleb lasta juhtuda ja juhused tuleb ära kasutada. Mu saatus ei ole selline, et ma tahan selline olla. Kõik asjad on mulle kätte jooksnud. Peab valima, kas teed või mitte. Paljud kardavad uusi asju ja paljud kardavad, et nad ei saa hakkama. Minul ei ole seda hirmu, et kas tohin ikka seda nuppu vajutada. Kui teeb paugu, siis teeb, mis seal ikka. Ma pigem võtan väljakutsed vastu ja ma ei otsi põhjuseid, miks millelegi ei öelda.

Mis sind südamest naerma ajab?
Midagi konkreetset välja tuua on raske, aga naerma on mind lihtne panna. Samas ma olen üsna kriitiline naljade osas. Positiivset olekut katsun ikka kogu aeg hoida. Tusast olekut mul ei ole ja ma püüan seda vältida.

Kas on midagi, mis sind südamest vihale ajab?
Mind viib endast välja see, kui inimesed on kiuslikud. Nad saavad aru, et kui nad ei oleks kiuslikud, siis nad ise hääbuksid. Ma püüan sellistest aru saada, aga tihtipeale ütlen neile halvasti ka. Siis nad saavad aru küll. Nad ei ole tahtlikult kiuslikud, nad on õnnetud, et nad sellised on. Aga see ajab mind endast välja.

Mis sulle elus kõige enam rõõmu teeb?
Kõige rohkem on mul hea meel oma laste üle. Tütar hakkab lõpetama 9. klassi ja poeg õpib TTÜ-s 2. kursusel. Hea meel on, et kõik on hästi. Vahel tundub, et lausa liiga hästi.

Kuressaare politseijaoskonna juht Rainer Antsaar Meelisest:
„Me oleme ääretult uhked, et meie kollektiivis töötab Kotkaristi hõberisti teenetemärgi pälvinud tubli kolleeg. See tõstab kõrvust kogu jaoskonna kollektiivi. Meelis vääris seda tunnustust igas mõttes. Ta on oma pika karjääri jooksul pühendunud südamega inimeste aitamisele ja õpetamisele, mida on märgatud ka varasemalt nii organisatsiooni siseselt kui ka väliselt. Meelis ei ole loorberitele puhkama jäänud ja panustab igapäevaselt oma meeskonnaga selle nimel, et meie kogukonna nõrgemad ja hätta sattunud tunneksid end ühiskonnale vajalikena ja turvaliselt. Seda kõike saame me tunda ja tunnetada ka kolleegidena, kuna Meelis on ääretult tähelepanelik, abivalmis ja mõistev Kuressaare politseijaoskonna piirkonnavanem!

Meelise poeg Karl Juhandi isast:
"Usun, et see Kotkarist on talle tunnustuseks selle eest, et ta on oma südameasjaks võtnud meie armsa kodusaare Saaremaa turvalisuse. Panustab ta ju jõudsalt näiteks Turvalise Küla projekti ning väärtustab ja hindab kõrget merepäästevõimekust, kuna saarel elades on see eluliselt tähtis valdkond. Usun, et isa on väärtuslik politseinik ja kodukoha turvalisuse arendaja ning eestvedaja.Ta on politseinik, kelle jaoks on esmatähtis turvalisuse tagamine läbi ennetustegevuse ja inimestega suhtlemise, mitte läbi karistamise. Ta ei ole kaheksast viieni kabinetis istuja tüüp, talle meeldib olla inimestele lähemal. Ta teeb oma tööd südamega, naudib seda täiel rinnal ja annab endast alati maksimumi.

Isana on ta olnud mulle absoluutselt igasugune eeskuju. Ta teab, millal peab olema karmikäeline ning resoluutne, kuid samas on temaga ka alati lõbus. Isa väärtustab perekonda, on toetav, annab nõu ja suurte elulisemate otsuste juures ei suru ta peale oma arvamust või tahtmisi, vaid suunab ja aitab analüüsida. Tema eeskujul olen ma leidnud enda jaoks palju huvipakkuvaid valdkondi: sattusin harrastusteatrisse lavalaudadele, olen kätt proovinud ning loodan ka tulevikus tegeleda nii õhtujuhtimisega kui ka pulma eestvedamisega ja kindlasti tänu isa igapäevatööle on minus politseitöö vastu alati huvi olnud. Praegu, lisaks tudengielule, panustan ma abipolitseinikuna nii pealinnas kui ka kodusaarel. Ma loodan, et minust saab kunagi sama hea isa oma lastele, kui seda on olnud minu isa mulle."



Kristi Raidla
Andra Jundas
kommunikatsioonibüroo

Thursday, February 22, 2018

Legendaarne piloot Jevgeni Pissarev: pea 7000 lennutundi ja sajad päästetud inimesed



Jevgeni Pissarev oma truu "suksu" taustal. Fotod: Reelika Riimand
16. jaanuar oli lennusalgas ebatavaline päev. Ennelõunal tiirutas lennuvälja kohal PPA lennusalga helikopter, millega tegi järjekordset kontroll-lendu PPA kogenumaid piloote Jevgeni Pissarev. Ehkki oli teada, mis kell kopter maanduda plaanib, vaatasid Kalmer Sütt, Piret Palu ja teised kolleegid aeg-ajalt taevasse. Kui ühel hetkel tundus, et kopter plaanib plaanipärasest varem maanduda, oldi juba valmis kuhugi helistama ja jooksma.
Nimelt tegi 16. jaanuaril oma 65. sünnipäeva pidanud PPA lennusalga kopterite eskadrilli looja ja pikaajaline juht, kopteripiloot Jevgeni Pissarev oma viimase lennu PPA vanemkapteni rollis. Nüüd läheb 46-aastase piloodistaažiga Jevgeni auga välja teenitud puhkusele ning kolleegid ei saanud viimast lendu niisama tähistamata jätta.
Enne kopteri maandumist ilmus lennusalga ette kaks päästeautot, mis panid tööle vilkurid ja sireenid, ja kopter maandus improviseeritud „värava" kaudu. Maja ette kogunud lennusalga rahvas tervitas ilmseselgelt üllatusest liigutatud Jevgenit kõva aplausiga, nii mõnelgi kolleegil läksid silmad märjaks ning üheskoos mindi torti sööma.
„Raske on sõnadesse panna, kui oluline sa oled olnud lennusalga jaoks. Pean suureks privileegiks, et sain sinuga koos töötada. Sinu süsteemsus, pühendumus ja rahulikkus inspireerivad meid kõiki," ütles esmaspäeval Jevgeni jaoks korraldatud üllatuspeol lennusalga juht Kalmer Sütt.

Kolleegid hindavad muutumatut iseloomu
Lennusalga inimestel leidub Jevgeni kohta vaid häid ja sooje sõnu, mis on kahtlemata siiralt öeldud. Lennusalga juht ütles, et Pissarevi ja kopterite eskadrilli vahele võib panna võrdlusmärki. „Pidevalt puutun kokku sellega, et mingisugustes situatsioonides PPA väliste inimestega suheldes küsitakse, kas Jevgeni lendab veel," räägib Kalmer.
„22 aastat lennusalgas, neist 17 kopterite eskadrilli juhina! Tal on selle aja jooksul teinud kõike - meditsiinilisi lende, veest päästmisi, maastikuotsinguid. Jevgeni on sisuliselt lennusalga kopterite eskadrilli ühes ehitanud, teisi inimesi koolitanud." Ja veel üks sõna, millega lennusalga juht Jevgenit iseloomustab: „Ta on härrasmees."
„Ta on väga lahke ja heasüdamlik inimene," räägib Andrei Rumjantsev lennutehnilisest eskadrillist. „Oleme koos töötanud 22 aastat ja selle aja jooksul ei ole Jevgeni iseloom üldse muutunud. Väga intelligentne ja rahulik inimene. Ma ei mäleta situatsiooni, kus ta oleks ägestunud või närvi läinud. Temaga on meeldiv suhelda kõigis situatsioonides."
Selle kohta ütleb Pissarev ise, et iga inimest võib endast välja viia, aga temaga on vist natuke keerulisem. Rumjantsev lisas, et Pissarev on muidugi oma ala tõeline professionaal. „Inimene läheb pensionile ja hinge jääb tühimik," ütleb ta.
Lennusalga kolleeg Piret Palu nendib, et Jevgenist, tema teenetest Eesti ees, olulisusest lennusalgale ja päästetud inimeludest võiks lausa raamatu kirjutada. „Ta on suure südamega, siiras, aus ja abivalmis kolleeg ja inimene, keda saab alati usaldada," ütles Piret. „Oma esimesed teadmised lendamise põhialuste kohta olen saanud just temalt ja tema suur kogemustepagas on aidanud mul oma tööd paremini teha. Minu jaoks on ta alati olnud osa lennusalgast ja tema pensionile jäädes on lennusalk kindlasti oluliselt väiksem."
„Jevgeni Pissarev on meie etalon, joondusime tema järgi. Tema oli Eesti kopterilennunduse taassündi alguses, tema õpetas meid lendama," ütleb kopteri vanemkapten Aleksandr Gagarin. Ta lisab, et oma õpilastel hoiab Pissarev silma peal. „Kui ta vaikib, siis tähendab, et kõik on hästi. Aga kui tal on midagi öelda, ütleb ta seda väga pehmelt, kuid saad kohe aru, mis läks valesti," toob Gagarin näite Pissarevi pedagoogilistest võtetest. „Meil oli erinevaid situatsioone, nii maal kui õhus. Ta oli meie pikaajaline juht ja oskas kõike situatsioone lahendada inimlikult," rääkis Gagarin. „Ja muidugi on alates eelmise sajandi lõpust Pissarevi arvel palju edukaid operatsioone."

Päevakangelane ise oli esmaspäevasest üllatusest nähtavalt liigutatud. „See oli oodatud, aga samas ka ootamatu. Varem või hiljem peame kõik seda üle elama. Minul läks selleks pea 7000 tundi, 50 tundi jäi seitsmest tuhandest puudu," ütles ka peole kogunenud kolleegidele.

Tänusõnadest olulisem on abivajaja ellujäämine
Kui Jevgeniga tema peaaegu viis kümnendit väldanud karjäärist räägime, siis selgub, kopteripiloodiks sai ta enda sõnul juhuslikult: „Sõber tõi ajakirja „Aviatsioon ja kosmonautika", mille tagakaanel oli erinevate sõjakoolide nimekiri. Sõber pakkus, et lähme õppima kopteripiloodiks. Läksimegi, saime sisse, lõpetasime kooli. See ei olnud lapsepõlveunistus, ma ei ole enne seda kopteritki näinud."
Kogu Pissarevi tööelu jooksul oli vaid üks aasta 1990. aastate alguses, kui ta tegi lennundusega mitteseotud tööd. Pärast seda oli ta elu seotud Eesti taevaga. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatest meenutab ta peaaegu kõiki Eesti inimesi otseselt või kaudselt puudutanud „Estonia" katastroofi.
„Tolleaegne tehnika polnud mõeldud päästetöödeks, saime ainult seiret teha. „Estonia" tragöödia andis tõuke kopterite eskadrilli loomiseks. Saime Saksamaalt 1995. aasta lõpus kingiks MI-8 kopterid ja nii see hakkaski pihta. Saime meeskonna kokku ja alustasime koolitustega," meenutas Pissarev.

Lennusalk on valmis tulema inimestele appi ööpäevaringselt. Sajad, kui mitte tuhanded inimesed on päästetud. Paljudele peredele ei tähenda eksimine metsas traagilist elupööret, vaid kõigest väikest ehmatust, sest kopteri või lennuki meeskond on õigel ajal õiges kohas ning oskab nutikalt keerulist olukorda lahendada. Ehkki kõrvaltvaatajale võib tunduda, et elupäästmine on meie lennusalga inimestele tavapärane ehk rutiinne töö, mida eriliselt ei rõhutatagi.
„Näiteks leidsime sel sügisel ühe nädalaga kolme lennuga neli inimest. Seda ei saa pidada tavapäraseks lennuks," ütles Jevgeni. „Ma olen päris õnnelik inimene, sest olles lõpetanud sõjakooli, ei ole ma mitte kunagi pidanud olema sõjakoldes või rakendama seda, mida koolis õpetati, vaid sain tegeleda humanitaartööga - inimeste otsingute ja päästmisega."
Tavaliselt näevad päästetud inimesed vaid kopteripiloodi kukalt, ega saa nendega pärast suhelda ega abi eest tänada. „Päästsime kord merelt kajakiga oma rühmast maha jäänud merehädas leedu kirjaniku, kes kinkis pärast päästjatele oma raamatu. Ükskord tuli Tartus üks naine minu juurde ja ütles, et toimetasin ta õe haiglasse. Meedias on ka tänuavaldusi olnud. Tegelikult ei ole oluline, kas tagasisidet on või mitte, peaasi, et inimene on elus," jääb Jevgeni tagasihoidlikuks.
Neile, kes peaks aga näiteks metsas või rabas eksima, soovitab Jevgeni, et kaasas oleks kindlasti mingi tuleallikas, taskulamp (kasvõi mobiili taskulamp), tikud või muu selline - siis on inimene kopterist hõlpsalt märgatav.
„Kui mõelda tehtud tööle, siis muidugi oli palju juhtumeid, kus olin õigel ajal õiges kohas, aga alati on ka teised inimesed abiks olnud. Mul on väga hea meel, et ma sain oma elus teisi inimesi aidata, olenemata sellest, kas see oli mitte väga kaine inimene või mitte väga kainelt olukorda hinnanud inimene. Kas tegemist oli mõtlematuse või traumaga, usun, et inimene, kes sai abi, teeb juhtunust ka oma järeldused," räägib Pissarev.
Kui paljusid inimesi on staažikas piloot lennusalgas töötades aidanud või päästnud, ei oska ta arvata, kuid hindab, et meditsiinilende oli poole tuhande ringis ja SAR-lende üle saja. „Ka selliseid, kus tulemust ei olnud," täpsustab ta. „Kord saime väljakutse ja poole tee peal öeldi, et inimene on surnud. Muidugi jääb sellest väga halb tunne."

Poeg kontrollis isa töö seaduslikkust
Stressirohkest situatsioonist ülesaamise kohta ütleb Jevgeni, et kui on stress, siis see tuleb üle elada - aeg ravib. „Sport aitab - meil on siin jõusaal ja piloodid on sportlikud poisid. Oleme varem päris aktiivselt koos sulgpalli mängimas käinud, aga nüüd on see ära vaibunud. Oleme vist vanemaks jäänud," arvab ta.
Ennast hoiab ta vormis velotrenažööri sõtkudes ja majapidamistöödega oma Kakumäe majas.
Jevgenil on kaks poega ja tütar. Üks poegadest, Sergei on staažikas politseinik ning sellega seoses oli peres paarkümmend aastat tagasi üks kurioosne juhtum. „Kopter oli kaasatud Kotka staadioni ehitamisse, tõime sinna postid. Ehkki kõik oli plaanipärane ja kõik load olid muidugi olemas, ei olnud kohalikud elanikud läbiviidavate töödega rahul ning kutsuti ka politsei. Kui me staadioni väljakule maandusime, nägin, et väljakutsele tuli olukorda kontrollima Sergei koos oma toonase pruudi ehk praeguse abikaasaga," meenutab Jevgeni.
„Praegu ei suhtle me eriti tööalaselt. Suvel käib aga keegi iga päev minu juures: lapsed, lapselapsed, muidu sõbrad-külalised." Plaane pensioniga tekkinud vaba aja osas pole Jevgeni veel teinud. Pensionile mineku kohta ütleb ta, et praegu tundub, nagu ootaks pigem ees puhkus: „Usun, et kõik jõuab hiljem kohale. Kui olin tookord lennundusest eemal, siis elasin seda väga valusasti üle. Praegu suhtun sellesse nii, et igal teol on oma algus ja oma lõpp, muidu on liiga valus."
Peol kolleegidele poole pöördudes võttis Jevgeni oma karjääri positiivselt kokku: „Mul on hea meel, et töötasin selles kollektiivis ning hea meel, et on juurde tulnud uus põlvkond piloote ja tehnikuid. Soovin kõigile edu, turvalisi lende ja kõike kõige paremat!"


 Viktoria Korpan 
PPA Kommunikatsioonibüroo