Wednesday, May 2, 2018

Inimene peab tundma, et ta on tähtis - peakaplan Valdo Lust


Peakaplan Valdo Lust, foto: Gabriela Liivamägi
PPA peakaplan Valdo Lust räägib kuulamise defitsiidist ja
endale andestamise tähtsusest ning soovitab juhtidel oma meeskonnalt rohkem ausat tagasisidet küsida.

Kuidas sa mõtestad hingehoiu või vaimse tugevuse tähtsust politsei­töös? 

Politseiniku tööks ettevalmistamisel on suur osa sellel, kuidas füüsilises kon­taktis ellu jääda, mitte vigastada saa­da ja säilitada töövõime. Samuti tuleb hoolitseda selle eest, et meie kolleegid vaimselt viga ei saaks. Kuigi sellest rää­gitakse loengutes ja õppetöös vähem, on just seda ohtu palju rohkem. Pigem saavadki inimesed rohkem kannatada vaimselt kui füüsiliselt. Kui töö tun­dub talumatu või on inimene n-ö kat­ki minemas, siis ei ole selle põhjuseks üldjuhul mingi füüsiline oht või rünne. Ma ei ütle, et turvataktika osa peaks ettevalmistuses vähendama, kuid selle kõrval tuleb inimesi õpetada ennast ka vaimselt hoidma, sest need kaks on la­hutamatult seotud. Vaimselt kurnatud inimene ei suuda nii hästi oma füüsili­sele turvalisusele keskenduda, ta teeb rohkem vigu, käitub teistmoodi ning on lõppkokkuvõttes suuremaks ohuks ise­endale, paarimehele ja kõigile teistele. 

Meil on PPAs viis tuhat inimest ja kaplaneid on neli. Kas jõuetuse tun­net ei teki neljakesi seda hingehoiu vastutust kanda? 

Matemaatiliselt lähenedes võib tõesti olukord kuidagi lootusetu tunduda, aga ega kaplan ole ainuke, kellel on võimalik hädas kolleegi aidata. Jah, meie veame seda hingehoiu teemat mõnes mõttes eest, aga tegelikult on tuge võimalik saada või pakkuda kõi­gil. Samuti on kõigil PPA inimestel võimalik saada psühholoogilist abi meie partneritelt väljastpoolt PPAd ja seda saab kaplanite või töötervishoiu inimese kaudu korraldada. Seejuures katab kolme visiidi tasu PPA. Kaplan saab aidata sellega, et viib täieliku usalduse katte all inimese kokku psüh­holoogiga, ilma et asutusse tuleks ta­gasi nimeline arve või sattuks selle ini­mese mure mingisse aruandlusse.
Kui küsida, kas neli on vähe või palju, siis minu pärast olgu või ainult üks kaplan. Siin ei ole aega oodata või mõelda, et teeme kõigepealt osa­konna, sisustame kabinetid ja vaat siis läheb abistamiseks. Kui panen vormi selga ja lähen patrulli, siis olen välja­panekus nagu iga teine ametnik. Kui õnnestub tööpäeva jooksul ka mõni sügavam vestlus kellegagi pidada, siis seda parem. Ja kui ei õnnestu, siis olen vähemalt aidanud tagada turvalisust, olnud inimestega koos, minu olemas­olust teatakse ning võibolla kunagi tu­levikus tullakse selle tõsisema jutuga. 

Kas patrullitöös on kuidagi teist­moodi selle pärast, et oled vaimu­lik? Teeb see midagi lihtsamaks või hoopis keerulisemaks? 

Väljast vaadates ilmselt küll mingit eri­sust ei ole ja sündmuskohal ei teata, et olen natuke teistmoodi maailmavaate­ga politseinik. Vaimulikuks olemine on minuga alati kaasas, aga ma ei pea seda iga kord välja näitama. Sama kehtib ka kolleegidega suhtlemisel. Kaplani­ga nõu pidamine ei tähenda, et peab asju arutama religiooni või jumalasõna aluseks võttes. Võibolla tõesti, et mõne olukorra lahendan ka patrullis teist­moodi kui ilmalikuma maailmavaatega inimesed, aga vähemalt Lõunas on ena­mik ametnikke n-ö sõnausku. Olen näi­nud tegutsemas olukorra sõnaga lahen­damise täielikke meistreid, kes teevad 15minutilise jutuga rohkem kui teised jõu ja sunniga. Aga eks on neidki olu­kordi, kus just füüsilise jõu kasutamine on parim võimalik lahendus. 

Mis on kõige suuremad müüdid või kuulujutud, mida kaplanitega seo­ses kuulnud oled? 

Alguses suhtuti kaplanitesse väga suure umbusuga. Kardeti, et kaplan on juhtkonna käepikendus, kes peab saavutama poolehoiu ebameeldivate­le otsustele. Visati nalja, et aatriumis hakkavad toimuma hommikuteenistu­sed, kust tõuseb viirukisuitsu. Eks nen­de naljade taust oli seotud hirmuga, et kaplan hakkab kuidagi usukombeid inimestele peale suruma. Aga see sai esimesel nädalal selgeks, et kaplan ei pea kolleegidele jutlust, vaid läheb pat­rulli. Kõige tõsisem hirm on inimestel see, et kaplaniga räägitu kuidagi levib või seda saab kasutada inimese vastu. Minu sõnum on selge: kui on kok­ku lepitud, et see jääb omavaheliseks usalduslikuks vestluseks või et see tee­ma või jutuajamine on pihisaladusega kaetud, siis jääb kõik räägitu kaplani ja inimese vahele. See ei ole ainult eeti­lisuse küsimus, vaid on koguni seadu­sega paika pandud. 

Kas pihisaladuse kaitse kehtib ka siis, kui inimene räägib näiteks sea­duserikkumisest või probleemist, mis ilmselgelt tema tööd mõjutab? 

Pihisaladus on absoluutne ja ei eelda, et rääkija on kuidagi religiooniga seotud või ise usklik või et jutuajamine peaks toimuma mingil kindlal moel. Kui kee­gi räägib kaplanile halbadest kavat­sustest, tehtud veast või kellegi teise eksimusest, siis on minu ülesanne leida koos lahendus ning veenda inimest, et ta ise selle mure näiteks oma juhile räägiks. Saladuse hoidmine on minu jaoks kaplani töö juures ilmselt kõige tähtsam, sest vastasel korral kaotame kaplanitena kogu usaldusväärsuse.

Palun sul siiski veidi avada, mis muredega meie kolleegid vastas­tikku seisavad. Kas need on kuidagi organisatsiooniga seotud või on mured pigem eraelulised?

Ei ole nii, et politseinikel on kuidagi ainult politseispetsiifilised mured, mis teistele korda ei lähe. Me oleme kõik inimesed ja miski inimlik ei ole meile võõras, üllatav või lubamatu. Praegu tundub, et inimestel on vaja rohkem üldist toetust ja ärakuulamist. Meil on hästi palju väsinud inimesi. See võib olla seotud kevadega, sest suvepuh­kustele eelnev aeg ongi üldjuhul ini­mestele keerulisem. Organisatsiooniga seotud muredest on kõige tavalisem hirm selle pärast, kas inimese töökoht on sellisel kujul alles ka tulevikus. Ei kardeta niivõrd ameti kadumist, vaid seda, kas jäävad alles need inimesed, see meeskond ja need põhimõtted, mil­lele tuginedes praegu tööd tehakse.

Kas kaplanid peavad arvet ka, kui palju inimesi teie poole pöördub? 

Selle üle oleks raske arvet pidada. Minu töö on pigem nii, et lähen ise inimeste juurde ega tööta vastuvõtu­aegade põhimõttel. Kui ma lähen jaos­konda, siis proovin käia võimalikult paljudes kabinettides ja inimestega jut­tu teha. Mõnel pool jääbki see ainult piibujutuks, mõnikord ajame niisama loba ja selle kaudu on lootust jõuda ka hingehoiu jutuni. Samamoodi on võimatu kokku lugeda, mitu tundi konvois või patrullis oldud ajast kulus n-ö kaplani tööks ja kui palju olin ta­valine politseinik. Kui küsida, kui pal­jusid inimesi me oleme aidanud, siis ma usun, et enamik meie töö mõjust ei paista välja ning võib juhtuda, et ini­mene ise seda ei teadvustagi. Aga see ei olegi eesmärk omaette. 

Mis on kaplani töös kõige raskem ja kas see erineb politseitööde raskustest? 

Eks igaühel on oma raskused, aga ma arvan, et nii kaplanil, uurijal kui ka pii­rivalvuril või patrullikal on tähtis kodu ja tööelu tasakaal. Kuidas jätta koju viimata mured, mida kuuled või näed? Kuidas lõõgastuda või pingeid leeven­dada ning ennast töömuredest välja lü­litada? See ongi enda hoidmine.
Kuidas neid pingeid leevendada?
Tunnistan, et mina pole seda lõõgas­tumise trikki või valemit täielikult leidnud, aga tähtis on, et tean, et lõõ­gastuma peab. Universaalset muredest vabastamise nuppu polegi olemas. Mind aitab füüsiline liikumine ja pere­ga koos olemine. Samas on see pigem selline igapäevapingemaandus. Tõsist probleemide pundart lihtsalt sportides või muusikat kuulates ei lahenda. Siis tuleb ikkagi võtta see konkreetne tee­ma ette, ajada n-ö pulkadeks ja püüda aru saada, mis pingeid tekitab ning mis on võimalik lahendus. 


Kuidas ära tunda see hetk, et nüüd enam üksinda mõelda pole mõistlik ja tuleks kellegagi rääkida? 

Parimal juhul tunneb inimene ise ära, et muutunud on tema käitumine või olukord või hakkavad inimesed tema ümber kuidagi teisiti käituma. Kap­lanid saavad tihtipeale võimalikust murest teada teiste inimeste kaudu. Kolleegid märkavad, et inimene on teistsugune. See ei tähenda üldse, et peaks olema alati enesessetõmbunud või vaikne, võibolla on see inimene just ebatavaliselt minnalaskmismeele­olus või ülevoolav. Kui inimene saab ise aru, et tal on mure, siis on suur osa teest juba käidud. Kui ei saa, siis tuleb see osa teest koos käia. Igal problee­mil või pingel on põhjus ning alati ei ole tõeline põhjus kaugeltki selge. Pin­ge tegelik ajend või motiiv võib olla peidus väga sügaval. Mina ei kiirusta kellelegi nõu andma ega soovita seda ka teistele. Abistaja esimene roll on kuulata ja püüda aru saada. Öeldakse, et Eesti inimesed ei taha väga rääkida. Aga äkki on probleem hoopis valmisolekus kuulata? Kas kuulamine on defitsiit?
Ilma hinnanguteta kuulamine on see, mida kaplan saab pakkuda, ja sellest on vist tõesti puudus. Hästi tihti taha­vad abi pakkujad ise oma kogemust või mõtteid edasi anda, aga rääkija võib tunda selles rünnakut või tõrget ning ta ei tahagi enam ennast avada. Minu kogemus on, et kõik inimesed varem või hiljem avanevad, aga see nõuab aega. Inimene peab tundma, et ta on tähtis. Pigem tahavad inimesed rääkida, kuid enne asja tuumani jõud­mist tehakse muud juttu, üritatakse leida kontakt või õige avang. Paraku võib see tee olla kuulaja jaoks liiga pikk, ta kaotab kannatuse või polegi aega ning siis pettub juba omakorda see, kes püüdis ennast avada. Võibolla ongi praegu niisugune üleminekuaeg, kus meil on juba palju noorema gene­ratsiooni inimesi, kes on avatumad ja siiramad. Pigem tekibki küsimus, kas meil jagub neid, kes on valmis niisama avatult ja siiralt kuulama. See ei ole kuidagi PPA spetsiifiline muutus, vaid toimub ilmselt igal pool. 

Kas kõiki inimesi saab aidata ja kas kõik saavad aidata? Või on ka neid juhtumeid, kus polegi kellelgi midagi teha?

Kui me koondame tähelepanu mõnele traagilisele üksikjuhtumile, siis võib tunduda, et mõnikord ei ole tõesti mi­dagi teha. Samas ma usun, et abista­mise mõju ei ole alati mustvalgel näha ja mitte kunagi ei tea, kui palju traa­gilisi juhtumeid oleme ära hoidnud. Kõiki inimesi pole kahjuks siiski või­malik päästa. Väga paljude inimeste jaoks on hingehäda korral esimene valik varjamine. Muret varjatakse al­guses iseenda ning siis ka kõigi teis­te eest. Nii võib juhtuda, et inimene teeb tagasipööramatu otsuse enne, kui keegi mure suurusest arugi saab. On ka selliseid juhtumeid, kus inime­ne ei tahagi leida lahendust. Näiteks jäävad inimestevahelised konfliktid mõnikord lahendamata, sest tüli saab ühel hetkel mõlema osalise jaoks just­kui elu osaks.
Kui palju on päriselt kuulamist juhi ning alluva suhetes?
Kaplanil on selles mõttes lihtsam, et meie roll on täiesti neutraalne – ini­mestega suheldes ei ole ametikohal ega kuppudel mingit rolli; me ei määra tulemustasusid, ei anna puhkust ega lisaülesandeid. Juhi ja alluva suhetes sellist vabadust ei ole, aga see ei tähen­da, et juht ei peaks püüdma usaldus­õhkkonda luua. 

Mida sa soovitad meie juhtidele? 

Juhid peavad ise ennast hoidma, mitte ennast lõhki töötama ja muretsema. Kui juht hoiab ennast ise, siis suudab ta ka aidata. Kui asjad on üle pea, siis võib küll ülesanded ära täita ja tabe­lid õigeks ajaks ära saata, aga muuks enam aega ega jõudu ei jää.
Teine asi, mida julgen soovitada, on rohkem hinnanguteta kuulamist. Meil kipub olema kohe alguses kõik natuke selge, kuidas asjad on ja olema peaksid. Aga nagu eespool juba vihja­sin, tasub inimesi pikemalt kuulata.
Kolmandana toon esile julguse küsida tagasisidet. Päris siiralt. Võtta meeskond näiteks paar kuud pärast mingit otsust kokku, küsida inimeste arvamust ning ka seda, kuidas minul juhina läks selle asja selgitamine. See on suur julgus ennast peegli ette pan­na, aga kasulik. 

Kuidas sinu meelest PPA-l organi­satsioonina läheb?

Üldiselt olen ma PPA suhtes täiesti lootusetu optimist ja ütlen, et meil lii­guvad asjad selles suunas, et inimest väärtustatakse. Paljud ilmselt vaid­levad sellele vastu, eriti need, kes on mõne otsuse tõttu isiklikult pihta saa­nud. Kui aga vaadata ringi, siis pin­gutame ju kogu aeg inimeste nimel ja usume inimestesse.
Ükski osakond ega üksus pole juhi omand. Tööd teeb ikkagi inimestest koosnev meeskond ning inimesi hu­vitab, mis toimub ja mida väärtusta­takse, mis on õige ning mida peetakse valeks. See annab turvatunde ja kind­luse ning siis usutakse ka oma töösse. Need organisatsiooni üldised normid on vaja teha kõigile selgeks, muidu asjad ei toimi. Võtame paralleeli liik­lusest, kus ei saaks olla nii, et ainult politsei teab reegleid ja eesmärki ning kõik ülejäänud liiklejad on olukorras, kus nad peavad aimama, mis reeglid kehtivad ja kuidas õnnetust saab ära hoida. Organisatsioonides on täpselt samamoodi. Sujuvaks liikumiseks pea­vad kõik põhimõtetele pihta saama. 
 

Tuuli Härson

kommunikatsioonibüroo

Töö tundub põnev? Siis tule kandideeri kuni 25. maini kaplani ametikohale.
Töökuulutuse ja kandideerimisvõimaluse leiad siit.
 

No comments:

Post a Comment